Konsu järv (Konsa järv, Kontsu järv, Kontso järv, Suur Kongojärv, Suur Konsu järv)

Ida-Viru maakonnas, Iisaku-Illuka oosistiku põhjaosas asuvas Illuka mõhnastikus paikneb Eesti kõige järvederikkam ala - Kurtna järvestik, kus ligikaudu 30 ruutkilomeetri suurusel alal leidub ligikaudu 40 järve ja järvekest pindalaga 0,2 kuni 136 ha. Kurtna järvestik on kogu maailmas üks kõige ainulaadsemaid termokarstilise päritoluga järvede alasid.

Enamik Kurtna järvedest asub mõhnastiku idaserval, osa ka lääneserval, kõige huvitavamad ja väärtuslikumad aga mõhnastiku keskosas. Keskosas asuvaid järvi ümbritsevad liivase koostisega künkad, servaaladel asuvaid aga piiravad ühtesid idast, teisi läänest soostunud alad. Illuka mõhnastikku katab nn. Kurtna nõmm, kus valdavateks puuliikideks on mänd ja kask, servaaladel aga leidub raba, sood ja lodumetsi. Põlluharimisest on see ala peaaegu mõjustamata, rohkem on mõju avaldanud Kurtna nõmme suur põlemine 1941. a. kevadel ja järgnevad sõja-aastad, mil siin asus rinne.

Kurtna järvestiku suurim järv (pindala 136 ha), Kuremäelt 3 km kirde pool, umbes 41 m kõrgusel merepinnast. Järv koosneb kolmest osast (Ees-, Kesk- ja Peenjärv), millest kõige sügavam on Keskjärv (järve suurim sügavus 10,2 m, keskmine sügavus 5,8 m). Sügav koht on järvekaela lähedal. Eesjärve keskel on sügavus 9,8 m. Kahte suuremat osa eraldab teineteisest läänest järve ulatuv poolsaar - Räbina tõrs; kõige lõunapoolsemaks osaks on soostunud väina varal muu järvega ühendatud Peenjärv ehk Väike Konsu järv (siin on suurim sügavus 6,8 m). Kõik kolm järve osa on loode-kagu suunas piklikud.

Konsu järve põhjaosa ümbruses on pinnas liivane; kerkib üksikuid männimetsaga kaetud künkaid. Mujalt ümbritsevad järve soometsad ja lõunas isegi raba. Ainult kõrge kirdekallas on liivane, mujal on perv enamasti turbane, paiguti ka mudane. Põhi on valdavalt kaetud musta jütjaga, mille hais meenutab väävelvesinikku, üksnes järve kirdeosas leiduvat liivast põhja.

Läbivool on üsna tugev. Eesti põlevkivibasseini vasrustamiseks veega tõsteti 1953. a. järve veetaset 1 m võrra, siia juhiti ka Nõmme-, Särg. ja Ahvenajärve veed, 1963. a. lisaks veel Kurtna Suurjärve veed. Vett toovad Konsu järve läänest ja idast tulevad kraavid. Rohkesti on põhjaallikaid, eriti kirdekalda lähedal. Väljavool toimub loodekalda äärest algava torustiku kaudu.

Vesi on roheka tooniga pruunikaskollane kuni pruun ning vähese ja keskmise läbipaistvusega (1,1-3,9 m). 1953. a. võrreldes oli vesi 1973. a. augustis selgesti kihistunud. Talvel puudub põhjakihtides hapnik.

Taimestik koosneb vähemalt 29 liigist ja hõivab ligi 1/3 järvest. 1971. a. leidus järves haruldast värd-penikeelt.

Suvel toimub sinivetikate õitsemine (1971. a. olid järves sinivetikate klombid - reostuse näitajad). Zooplankton on hulgalt keskmine, selles leidub haruldast süvisõudikut ja järve-jämekoodikut. Põhjaloomastik on vähene.

Kalastikus domineerivad särg ja ahven, leiduvat rohkesti linaskit, roosärge, kiiska, esinevad haug, latikas ja luts. 1974. a. lasti järve peledit, varem karpkala. Omal ajal oli tuntud väga hea vähijärvena, nüüd pole vähistikust kuigi palju säilinud.

Veelindudest esineb järvel peamiselt vihitaja, vähemal arvul sinikael- ja piilpart ning sõtkas.

Järv sobib hästi kalastamiseks ja puhkuse veetmiseks; ülimalt väärtuslik on ka maastiku ehtena.

Konsu järv figureerib ka Eesti folklooris. Järve olevat kaevanud Kalevipoeg, kes ühe variandi järgi võtnud siit pea alla padjaks liiva, teiste järgi tahtnud Peipsit kuivaks lasta või lihtsalt vajutanud jalaga lohu maasse.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977