Toila-Oru koopad

Toilast läbivoolava Pühajõe org on kõrgete järskude veergudega. Siin leidub arvukalt Tiskre kihistu liivakivi paljandeid ning allikaid, mistõttu vanasti võis esineda ka mitmes kohas koopaid. Käesolevaks ajaks on neist osaliselt säilinud üks - Hõbeallika koobas. See asub Toila pargis oru parempoolsel veerul üle 5 m kõrges liivakivist kaljuseinas. Kõrval asus vanasti Oru loss, mis hävis II maailmasõjas. Koopaava on kolmnurkse kujuga, 1,7 m lai ja 1,4 m kõrge. Koopa pikkus ulatub 6 meetrini; ta kõrgus ja laius vähenevad sügavuti. Vanasti olnud see koobas palju avaram ja pikem. Ta kõrge ja lai eesosa varises ligi 9 m pikkuselt sisse 1956. a. ümbruskonnast leitud ja koopasse veetud sõjaaegse laskemoona lõhkamisel. Tõenäoliselt on olnud ka looduslikke varinguid.
Koopa tagaseinas leiduvast lõhest voolab välja külm Hõbeallika oja vooluhulgaga alla 1 liitri sekundis. J. Piiper (1960) kirjutab sellest allikast järgmiste sõnadega, mis tänaseni jäänud jõusse: "Allika vesi on nõnda selge, et koopa valvakas põhi paistab otsekui kuivana. Astusingi paha aimamata vette, mille külm embus mu illusiooni hävitas. Kristallselge allikavesi voolab sammaldunud kaljuastmelt alla orgu, kus lehtpuude võrade varjus peitub Pühajõgi."
Hõbeallika koobas ja allikas on pikka aega olnud üheks Oru pargi vaatamisväärsuseks. Selle ümbrus kujundati lossiaegadel romantiliseks varjuliseks puhkenurgaks. 1930ndatel aastatel olevat koobast valgustanud isegi värvilised laternad.
Kodu-uurija V. Meriste andmetel leidus Toila pargis vanasti kolm koobast. Teine koobas asus Pühajõe vasakul veerul väikese lisaoru nõlvas nüüdse pargivärava lähedal. Rahvajutu järgi kasutatud seda muistsete sõdade ajal redupaigana ja hüütud Reokoopaks. Ammu enne pargi rajamist olevat sinna ehitatud saun, kus külarahvas käinud pesemas ja vihtlemas. Seal, kus vanasti olnud Reokoobas, on nüüd veel vaid oru järsk nõlv ja väike allikas. Vanasti arvatud, et selle allika veega saab silmi ravitseda, ning siit käidud ikka pudeliga ravivett toomas.
Kolmas koobas asus Oru pargi idaosas, mis kandis vanasti Nõiametsa nime. Siinset kõrget paekallast hüüti Neide pangaks. Koobas paiknes astangu servast umbes 10 m allpool ja oli mõõtmetelt üsna väike. Koobast hüüti Nõiakoopaks ehk Nõiametsa koopaks, ka Röövlikoopaks. Tänapäeval näeme sel kohal väikest terrassi, kuhu viib jalgrada. Terrassil on tugimüüriga piiratud puhkenurgake kauni vaatega klindi ees kasvavale metsale ja Soome lahele.

Toila-Oru koobaste kohta liigub mitmesuguseid rahvapärimusi. Arvatavasti on õige, et suuremaid koopaid kasutati sõdade ajal pelgupaigana. Selle kohta on kaudne viide juba Novgorodi kroonikas, kus kirjutatakse, et vene vürstide ühise sõjakäigu ajal Eestisse ordu vastu 1268. a. leiti Narva ja Rakvere vahel koobas, kuhu eestlased olid oma varaga peitu läinud. Neid piirati kolm päeva ja saadi alles alles siis välja ajada, kui kavaluse abil vesi koopasse juhiti. - Kuidas seda tehti? Kuna see toimus talvisel ajal, siis võib arvata, et kavalus seisnes lumest tammi ehitamises koopast väljavoolava allikaoja ette. Kui vesi hakkas koopas tõusma, pidid ka inimesed välja tulema. Nüüd langesid nad sõdalaste meelevalla alla ja nende vara läks sõjasaagiks.
On oletatud, et nimetatud pelgukoobas asus Uhaku karstialal, Lüganuse lähedal, kuid Uhaku koopaid uurinud, leidsime, et see ei ole tõenäoline.
Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987