Toila oru park

Looduskaitsealuse Toila-Oru pargi suurus on 105 ha. Toila-Oru park paikneb Pühajõe orus, oruvagumust täitvatel jääajasetetel ja paepangal. Vahelduv reljeef mereäärse tasandiku, jõeoru kõrgete kallaste ning Neide pangaga muudab pargiala mitmekesiseks ja võimaldab kauneid vaateid kärestikulisele Pühajõele, orunõlvadele, klindi all paiknevale taimkattele ja merele. Pargi asukohaks on valitud üks kaunimaid Põhja-Eesti kohti. Park rajati aastatel 1897-1901 Peterburi kaupmehe Grigori Jelissejevi suvelossi ümber. Lossi projekteeris arhitekt Baranowsky, pargiplaanid valmistas aiaarhitekt G. Kuphaldt Riiast (Kuphaldt, 1903). Plaanid valmistas G. Kuphaldt 1899. a. ja viis need ellu kahe järgneva aasta jooksul. Rajamistöid vastavalt plaanidele juhtis Varjalt pärinev talupoeg Juhan Puss. Kõik tööd tehti kohaliku talurahva abiga. Pangapealse pargiosa rajamisel tuli paesse raiuda istutusaugud, mis täideti kohaleveetud huumusrikka mullaga. Suuremad puud istutati kohale talvel koos mullapalliga. Park piirati taraga ja oli ümbruskonna elanikele suletud. Aasta-poolteisega valminud loss paiknes Neide pangal Nõiametsa servas, fassaadiga Pühajõe poole. See oli kahekorruseline torni ja rõdudega itaalia renessansi stiilis hoone, mille eest laskusid jõe poole looduslikud ja kunstlikult ehitatud terrassid. Lossi idatiival paiknes poolkaarjas kasvuhoone, nn. talveaed ning selle ette jäi basseiniga iluaed. Kasvuhoonest ida pool asus maneeź hobusetallidega, teenijate elumajad ja muud kõrvalhooned. Lõuna pool paiknes kuldsete kuplitega vene kirik. Lossi ümbrus oli kujundatud korrapärase mustrina, kus puude, hekkide, roosipeenarde, kiviktaimlate, muruparterite jm. paigutus ühtis lossi arhitektuuriga. Enamik 100-hektarilisest pargialast oli lahendatud looduslikus stiilis. Teedevõrk, hoonete, rõdude, terrasside, vaateplatvormide jt. ehitiste asetus oli valitud selliselt, et maksimaalselt nautida ümbritsevat maastikku, et rõhutada koha looduslikku ilu. Näiteks lossi, vaateplatvormide ja teede paigutamisega kõrgele Neide pangale avanes vaade enamikule pargi vaatamisväärsustele. Jõe vasakkaldal, nn. Lipu mäel asuvast paviljonist võis nautida lossi ja terrasse õhtupäikeses. Pargi planeeringus oli saavutatud looduslike ja kunstlike elementide harmoonia, mis avaldus ka võõrpuuliikide oskuslikus kasutamises. Täiesti õigustatuna tundub lossi ümbruse ja vahelduva reljeefiga jõeoru haljastuses erineva võra kuju ja värvusega puude ja põõsaste arvukas kasutamine, samal ajal kui pargi õhtu- ja põhjakaar oma looduslike elementide (männik, meri) ülekaaluga sisendab rahu ja järelemõtlikkust. Pärast Esimest maailmasõda kuni 1935. aastani lossi ei kasutatud. Parki hoiti korras Jelissejevi voliniku R. Lauri poolt (Viirok, 1927). 1935. aastast alates oli Oru loss ja park Eesti Vabariigi presidendi suveresidents. Selle tarvis korrastati park ning mõningad osad sellest kujundati aednik A. Mundi juhtimisel ümber. Eeskujulikus korras olev park kannatas tugevasti Teise maailmasõja ajal, mil hävis loss, paljud kõrvalhooned ja suur osa pargist. Kohtla-Järve Rohelise Vööndi Metsamajandi moodustamisega loodi eeldused pargi korrastamiseks. /---/ Looduslik taimkate on siin mitmekesine, kuna pangaserv on kitsaks üleminekualaks laialehise metsa ja panga peale jäävate loopealsete ja kuuse-segametsade vahel. Jõe vasakul liivasel kaldal kasvab vana nõmmemännik, mis sarnaneb Alutaguse soostunud ja nõmmealade männikutega (Meriste ja Kask, 1964). Liigirikkuselt ületab Toila-Oru park kõik teised Põhja-Eesti pargid. Ligikaudu ruutkilomeetrisel pindalal kasvab 270 puittaimede erinevat liiki ja vormi, mis on peaaegu pool seni Eestisse üldse introdutseeritud ja püsima jäänud puu- ja põõsaliikide üldarvust. Kõige ohtramalt kasvab kodumaiseid kuuski, mände, aru- ja sookaski, saari, vahtraid, jalakaid, künnapuid, tammi, pärni, toomingaid, halle leppi, haabu, raagremmelgaid, mets-õunapuid. Kodumaistest põõsastest on tähtsamad sarapuu, kuslapuu, must tuhkpuu, mustsõstar, kukerpuu, vaarikas jt. Eesti lõuna- ja läänepoolsetest osadest on sisse toodud pooppuu, üheemakaline viirpuu, harilik kikkapuu, põõsasmaran jt. liigid, mis pargis kasvavad rahuldavalt. Palju võõrliike kasvab Nõiametsas ja hävinud lossi ümbruses. Okaspuudest on huvitavamad euroopa lehised, alpi seedermännid, mägimännid, virgiinia kadakas, hall ebatsuuga. Kuuskedest on esindatud lisaks harilikule kuusele veel meil haruldane ajaani kuusk ja torkava kuuse sinine leinavorm. Lehtpuu võõrliikidest kõidavad tähelepanu suured kallaspaplid (kõrgus 22 m, läbimõõt 112 cm), hõbepaplid, mustad paplid, kolm kasvavat krimmi ehk läiklehist pärna, suurte lehtedega ameerika pärn (kõrgus 14,9 m, diameeter 60cm), siberi mariõunapuu, halli lepa lõhislehine vorm, ronitaimi - harilik taralõng ja ümaralehine tselaster. Hävinud lossi lähedal kasvavad hariliku tamme püramiidvormid, mägivahtra kirjulehine vorm, põldvaher, hariliku sarapuu punaselehine vorm, värd-ebajasmiin, laialehine ebajasmiin ja suurte lehtedega lõhnava vaarika kogumik. Endise pioneerilaagri ümbruses kasvavad jaapani lehised ja lehtpuudest veripunaste lehtedega vaher, valgete täidisõitega harilik hobukastan. Põõsastest on esindatud must viirpuu, tatari kuslapuu laialehine vorm, alpi kuslapuu, villane lodjapuu. Karuväravatest lossi poole suundub pahklike tüvedega lääne pärna puiestee, millest jõe poole orunõlvadele jäävad sihvakad siberi ja palsaminulud ning paar tumedat musta mändi. Tee ääres orunõlval kasvab kümme ameerika lehist, millest kõrgeim on 21,6 m ja jämedaim 57 cm.  Nõlval kasvavad haruldase jaapani juudapuulehiku viis eksmplari, mis on kergesti ära tuntavad oma südajate lehtede ja tõusvate okstega võra poolest. Osa orunõlvast on piiratud võrkaiaga - see on rajatava dendropargi maa-ala. Siin kasvavd mitmed huvitavad kuuseliigid. Kõige haruldasemad neist on kaheksa kore kuuske, aga ka serbia ja kanada kuused. Kuuskede vahel kasvab mõni punaka koorega Fraseri nulg. Lehtpuudest ja -põõsastest kasvavad parempoolsel orunõlval veel jalakad, hõberemmelgad, valge lepa kollaselehine vorm, Thunbergi kukerpuu, euroopa kikkapuu, siberi kontpuu jt. Jõe vasakpoolsele kaldanõlvale jäävad suudmealast ülesvoolu järgmised introdutseeritud puuliigid: harilik jugapuu, hõbekuusk, allee berliini paplitest, 3 viljapuid meenutavat suhkrukaske, kuradipuu, pooppuud jt. Üleval 200-aastases nõmmemännikus kasvavad võimsad männid. Männiku idaservas on ühe haruldase puu jämedus 107 cm ja kõrgus 19 m. See puu on ilmselt pargi jämedaim okaspuu. Mändide all kasvavad kodumaised põõsaliigid ja mõned punase leedri põõsad. Haigla lähedal kohtame halli ebatsuugat, tatari vahtrat, papleid, hariliku pihlenela kogumeid. Pargi kõige jämedam puu on euroameerika pappel, mis kasvab koolimaja õues. Selle looduskaitse all oleva puu kõrgus on 23,4 m, diameeter 144 cm. Lossiaias ja jõeorus kasvavad aia-ilutaimed, nagu sügislill, kobarpea ja aedvaak, mis ilma hooldamiseta suudavad konkureerida looduslike taimeliikidega pargimurus. Toila-Oru park on ainulaadne oma asukohast tingitud eeliste, oskusliku kujunduse ja suure liigirikkuse poolest. Kõik see pole ainult puhkajate ja matkajate silmarõõmuks, vaid omab aasta-aastalt üha suuremat teaduslikku väärtust. Praegu on pargipuistu jõudnud oma parimasse eluikka, mitmed eksoodid viljuvad ja annavad looduslikku järelkasvu, puudegrupid ja dekoratiivsed põõsad on saavutanud täiusliku kuju ja värvidegamma, on kujunenud keerulised suhted kodumaiste ja introdutseeritud liikide vahel, samuti liigirikka taimkatte ja küllaltki mitmekesise mullastiku-, niiskus- ja teiste keskkonnatingimuste vahel. Siia on kogunenud asendamatu uurimismaterjal dendroloogidele, ökoloogidele, maastikuarhitektidele, haljastajatele ja teistele eriteadlastele. H. Tamm. Põhja-Eesti pargid. Tln., 1972